What low iron feels like

You know that feeling when you have a heavy cold - sinuses blocked, throat sore, mucus everywhere - and it almost becomes a struggle to breathe, like you're not getting enough oxygen because of all that gunk in your airways? Well, this is what low iron feels like, except there is no cold - airways are entirely clear, it should be easy to breathe, but it isn't. A constant feeling of not having enough oxygen. Chest hurts.

You know the sort of a headache when you know you're dehydrated? A banging, swollen kind of a headache where the brain is saying, my god, please just get some water! That's how low iron feels, except there's been lots of drinking. Water just doesn't help, the head hurts anyway.

You know the feeling of "hitting the wall" after remarkable exercise? When it feels like the body just cannot go any further? Heart racing? Limbs tingling? That's how low iron feels, except the "hitting the wall" comes after just one length in the swimming pool. 20 seconds of swimming and I climb out because I feel like I'm about to pass out otherwise.

You know the feeling of burning muscles after a good day on the mountain? Laying in bed and the legs are buzzing, letting you know that in two days time there is going to be lactic acid soreness? This is what low iron feels like, except there hasn't been a mountain to climb, only a usual day at work, maybe 10k steps taken during the day. The legs are just buzzing, lactic acid is building.

It's oxygen. Blood just cannot deliver enough oxygen when there isn't enough iron, leading to lactic acid soreness, inability to exercise and struggle to breathe.

How I got to the point of almost depleting the iron stores in my body (ferritin), I don't know, but I'm due for months of prescription-strength iron supplements to bring the stores back up again. It's probably systemic (low thyroid makes it hard for iron to absorb, and low iron makes it hard for thyroid hormones to be converted, leading to a vicious cycle of downward spiral) but I'm glad the neurologist ordered a blood test to check for it.

I'm just not glad that no-one then bothered to call me up to say that. The blood test was done in November and it wasn't until February when I asked my GP for test results that we looked at the numbers and thought, bloody hell, Maria, are you a vegan or something?

No, I'm not a vegan. I eat a varied diet and actually supplement with over-the-counter iron pills occasionally, just in case, but even that was not enough, apparently. For the next 6 months it's 200 mg ferrous fumarate and keeping a closer eye on my thyroid numbers to get me out of that hole again.

I'm also looking forward to not feeling like I'm about to pass out.

9 comments:

  1. Need on kõige tavalisemad sümptomid jah, aga ei pruugi üldse kuidagi tunda anda ja mõni inimene on loodudki niimoodi elama. Räägin endast, mul Hgl üle 100 oli ainult raseduse ajal, kõige madalam oli 69 ja siis käis hommikuti veidike pea ringi - muud häda ei olnud :) Lõpetasin põhjuste tagaajamise siis, kui sõbrast arst, keda ma väga usaldan ja austan, ütles, et sa võid küll terve elu põhjuseid otsida ja rauda lisaks krõbistada, aga kui see su elukvaliteeti ei sega, siis eluohtlikku pole siin midagi. Nii ma siis jätsingi muretsemise :) Last oodates oli Hgl iseenesest normis ja pärast seda pole juhust olnud kontrollida.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küsimus ei olnud mitte hemoglobiinis, vaid rauavarudes - "ferritin". (Hemoglobiini me eraldi üldse ei testinudki.)

      Mul oli "ferritin" alla 7 ug/L. Sisuliselt tähendab see seda, et kehale olevasoleva raua VARU oli peaaegu et põhjas. Kuigi "serum iron" oli veel enam-vähem aktsepteeritav 8 umol/L (meditsiinilises mõttes loetakse seda madalaks, aga see selleks) ning "transferrin" oli väga korras 2.9 g/L, probleem oli selles, et "transferrin saturation" oli väga madal 11% ning raua enda varu ("ferritin") peaaegu põhjas.

      Inimkeeli tähendab see seda, et kuigi mu kehas oli piisavalt "transferrin" proteiini, et rauda veres liigutada - mul EI OLNUD RAUDA, mida liigutada. Et kaubarong oli, aga kaupa, mida peale panna, ei olnud.

      "Ferritin" on kehale vajaliku raua varu. Nagu sahver, sinna nö "koguneb" rauda ja siis tasapisi "tilgub välja" kui on vaja, või koguneb kui on liiga palju. Kui "ferritin" on nullis, siis rauda lihtsalt ei ole enam, kust võtta. Sahver on tühi.

      Minu numbrid näitasid sisuliselt seda, et mu rauavaru oli väga, väga väike. Mida lähemale see number nullile läheb, seda koledamaks asi läheb, sest minuteada ei ole rauavarudel ühtegi "tagavara-plaani" ehket kui keha ferritinist rauda kätte ei saa, siis tal ei ole seda kuskilt mujalt enam saada. Kui keegi päris-päris inetult väikese numbriga haiglasse satub, siis pannakse neile inimestele minuteada vereülekanne kohe, sest rauavaru suurendamine on pikaajaline protsess, umbes nagu minul siin nüüd plaanis on: mitu kuud iga päev 200 mg, et siis ajapikku "ferritin" jälle üles punnitada. Kui ferritin on korras, siis mu kehal on, kust rauda võtta.

      Delete
  2. Jah, ma tean, mis ferritiin tähendab :) Tookord, kui ma selle teemaga põhjalikumalt tegelesin (töötasin ise sel ajal haiglas, nii et kõik vajalik oli nö kohapealt võtta :)), oli ferritiin ka väga madal - kuna sellest on üle 10 aasta, siis täpset näitu ei mäleta, kommentaariks oli, et "depood tühjad". EMO juhataja veel naeris mu üle, et selliste näitudega neil tavaliselt omal jalal ei tulda :)

    Mingi perioodi siis proovisin mitut erinevat retseptiga ja retseptita abivahendit. Esmalt oli mingi vedelik, mille ma sõna otseses mõttes iga kord pärast manustamist välja oksendasin (ja on vähe asju maailmas, mis minus üldse okserefleksi esile suudavad kutsuda :)). Siis kirjutati erinevaid tabletikujul ravimeid - neil polnud mingit mõju.

    Kuna ühtki nähtavat põhjust ei selgunud, miks mu organism rauda ei omasta, siis jäigi lõpuks sinnapaika. Kui ma õigesti mäletan, siis vereloomega oli kõik korras ja kroonilisele verekaotusele miski ei viidanud - need olid põhilisemad asjad, mis kolleegides muret tekitasid.

    Süstide ja vereülekande mõte pakuti ka välja - oleks ju saanud tööl kohapeal teha :D. Aga nendega ma ise polnud nõus ja teisalt kolleegid ju nägid, et ma elan ja liigun ja toimetan - objektiivselt võttes polnud nagu midagi häda ja see hommikune pearinglus kadus koos kaotatud 20 kiloga lähema poole aasta jooksul ...




    ReplyDelete
    Replies
    1. No siis on tore, kui rauapuudus tunda ei anna :). Minul oli küll tunne, et midagi on korrast ära, nagu seda ülevalpool kirjeldasin, et õhku lihtsalt.. ei jätkunud.

      Delete
  3. Olen sinu bloigi juba aastaid lugenud, kuid hetkel ei tule meelde, et oleksin varasemalt kommenteerinud. See teema aga puudutas mind, kuna olen ise olnud madala rauataseme ning sarnase enesetundega kimpus ja pean ütlema, et Eestis saadaolevad raualisandid mind ei aidanud. Pärast mitut kuud j6udsin soovituse kaudu selleni: https://shop.amway.co.nz/en/Product/Detail/102046?c=EN-NZ
    Täna on Eestis ja Saksamaal v6imalik Nutriway (Euroopas Nutrilite) tooteid minu käest saada. Uus-Meremaal saaksin anda kontakti, kelle käest saaks, kui huvi on.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Lugesin netist selle koostisosi ning kaks mõtet tuli. Ühest küljest on tore see, et tal on mitmes erinevas kombinatsioonis rauda: "Iron Amino Chelate"-st on kehal lihtsam rauda kätte saada kui "Ferrous Fumarate"-st ning selles tabletis on mõlemad sees. Teisalt aga, raua kogudoosid on sellegipoolest üsna väikesed: 4.9 mg ühes ja 4.7 mg teises. (Palju selles "mustard green" lisandis rauda on, ma ei tea.)

      Mina söön praegu igapäevaselt 200 mg "ferrous fumarate", milles on 65 mg rauda. Võtan selle hommikul tühja kõhu peale koos kiiviga. C-vitamiin kiivis aitab raual imenduda ja kiivi hoiab ära kõhukinnisuse, mis muidu tuleks. Kuna sellest imendub ca 2% arvatavasti, siis ma saan ca 1 g rauda iga päev. Sellest Nutriway 10 g rauda sisaldavast tabletist saaks arvatavasti imenduda... ma ei tea, 0.4 g ehk?

      Mul on hea meel, et see söögilisand sind aitas. Koostisaineid vaadates ma ei näe aga, kuidas ta minu olukorras parem oleks, kui lihtsalt too kõrge "ferrous fumarate" doos, mida ma praegu igapäevaselt võtan.

      Delete
  4. Ma maadlesin ka mitmeid aastaid rauavaegusaneemiaga. Ma tean, et hemoglobiin oli madal ja kui õigesti mäletan, siis ferritiin oli ka alla normi. Ainus sümptom, mis oli, oli pidevalt näost kahvatu olemine ja see, kui väsinud olin, siis seda ei osanud seostada ise :D Aga nüüd on veri korras olnud ja üheks põhjuseks tundub olevat kõrgustes viibimine. Turoal on liikumine 1600 ja 2300m vahel, Breckis on linn ise juba 3000m peal (ja suusakuurort siis kõrgemalgi). Ma ei tea, kui palju lihtsalt ka vanus asja muudab, sest toitumine jm ei ole kuidagi muutunud. Ainus erinevus viimase kolme aasta jooksul ongi olnud kõrgemal viibimine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hmm... Aga kuidas kõrgus iseenesest raua imendumist muudaks?

      Delete
    2. Proovisin otsida, aga aju kiilus kokku inglise keeles nii meditsiinilist teksti lugedes.

      Muidugi kõrgus iseenesest suurendab hemoglobiini, nii et hapniku ringiliigutamine on lihtsam. Eks seetõttu käivad sportlased ka kõrgmäestikus laagrites.

      Raua imendumise kohta otseselt hetkel ei õnnestunud leida. Võib-olla tasuks ka hematoloogi vastuvõtule minna, kui võimalik? Saab täpsemalt siis seda ka uurida, et kuidas üldse selline puudus tekkis.

      Delete