A letter to the teacher

Hi *****,

My name is Maria, I am a mom to ***** - we were in your class Friday morning 9:00-10:30 for ***** first school visit.

You asked that if I have any questions, to e-mail you.

I have to admit that I walked away from school on Friday morning feeling very concerned. I expected year 0, essentially an "intake year" where kids come from preschools and adjust to school life, to be much more laid-back and playful than what I saw in your class. I witnessed kids being put (at great speeds!) from one assignment to another, a lot of it quick repetition, teacher talking very fast. I told the RTLB about my concerns and she, too, was surprised to see the class run in such a manner.

RTLB suggested it may have to do with Accelerated Learning which ***** School is apparently part of. Please tell me more about it. Was this some sort of a "special" Friday session? Was it meant to be some sort of an "intensive" hour and a half of solidifying at a great pace, material you've covered earlier in the week at a more leisurely manner?

Or is this a standard approach to your class?

If this is your standard approach, please explain to me the reasoning behind it, and how Accelerated Learning comes into this equation.

I am concerned because to me it looked like something which was leaving several children way behind because they were not capable of working in such a manner. I do not expect (or want!) children who come from preschool to be immediately put into an environment where they are having to spell out sentences, and work at such a fast pace, moving from assignment to assignment and when they are not fast enough to keep up, essentially losing the opportunity to finish what they are doing because the class has already moved on to the next thing.

Please write to me about what you are doing, and why you are doing it.

Thank you.

With regards,
Maria *****

6 comments:

  1. No pmt oleks võinud ju ka rahulikult vaadata ja kogemusi omandada enne kui hakata rabistama õpetajatega meili teel. Ikka proovida isiklikult läheneda. Ühe kogemuse põhjal on ju liiga ennetlik järeldusi teha.
    Eriti algkoolis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oleks võinud. Ma oleks hea meelega kogu sellisest olukorrast eemale hoidnud.

      Aga: isegi kaks õpetamise tugiisikut, kes minuga samal ajal klassis olid (mõlemad pika staaziga õpetajad, kes karjääri lõpuosas tugiisikuteks on hakanud), ütlesid, et nad ei ole mitte kunagi varem sellist tundi näinud. See meil ei ole ainuke asi, mis reedest saati juhtunud on: on olnud mitu näost-näkku kohtumist mitme erineva inimesega, kes asjasse puutuvad; õpetaja ise ütles, et kui miskit on, meilida.

      Meil on kolm päeva aega otsustada, mis edasi saab. Neljapäeval lõpeb kooliveerand, laupäeval saab laps kuueaastaseks ja alates kuuendast eluaastast PEAB olema koolis, nii et meil on sisuliselt aega kolm päeva, et inimestega suhelda ja otsustada, mis edasi saab.

      Kui laps oleks viiene ja sünnipäev veel kaugel ees, siis ma oleks rahulikult võtnud ja tasapisi teemat surkinud. Nüüd aga oleme olukorras, kus sisuliselt kuus päeva enne kohustuslikku kooliiga ma nägin äkki klassi, mida ma ei kujutanud ettegi, et keegi tahaks niimoodi viieaastastega tegelda - ja kui ma tugiisikutelt küsisin, et kuulge, mis teie arvate, siis isegi nemad mõlemad ütlesid, et nad olis šokis sellest, mida nad nägid.

      Ma saan aru, et sa tahad oma kommentaariga arvamust pakkuda, sest mu reaktsioon tundub sulle ülepakutud, aga sa ei tea, mis olukord siin konkreetselt on, ega ka seda, mida muud me paari päevaga teinud oleme.

      Me kõik teame, et me nägime klassi reedel esimest korda. Nii mina, kui need kaks tugiisikut, kui mu abikaasa, vaatame edasi asja, et olukorrast aru saada.

      Aga kahjuks meil on väga reaalne ja ebameeldiv ajaline kohustus taga: neljapäevaks (kolme päeva pärast) me peame otsustama, kuhu kooli laps läheb. Ja kui sa oleks samasuguse viieaastase ema, ja oleks näinud samasugust klassi, nagu ma reedel nägin, siis ma arvan, et sa oleks samamoodi end väga abitult tundnud.

      Seepärast me asjaga edasi tegelemegi, ja see ei ole meie eesmärk õpetajat karistada - aga samas me peame olema oma viieaastase eestkostjad, ja kui tahes ebameeldiv see olukord ka on, keegi peab seda tegema, ja kui kedagi teist ei ole, siis teeme seda mina ja mu abikaasa.

      Delete
    2. Mul jääb arusaamatuks, et kui need õpetamise tugiisikud arvavad, et see õpetja meetod on "ebatavaline", siis kas nad ei ole selle õpetajaga juba koos õpetanud või? Kui neil on veerandi lõpp, siis vähemalt selle veerandi nad peaks olema ju koostööd teinud ja aru saanud selle õpetaja tegelikest töömeetoditest? Ühesõnaga mul jäi see koht segaseks veidi :(

      Delete
    3. Need tugiisikud on mitte konkreetselt selle õpetaja "omad", vaid üldised piirkonna omad - ehket nad töötavad erinevates koolides vastavalt sellele, kus neile "määratud" lapsed õpivad. Ja nad ei ole mitte selles mõttes tugiisikud, et nad tunnis lapse kõrval õpetavad (selleks on abiõpetajad), vaid nad on sellised... koordinaatorid. RTLB on nende nimetus.

      Kaks RTLB-d oli seetõttu, et üks vahetab just töökohta (kolib mujale, kus ta hakkab laste traumakeskuses töötama) ja teine alustab alles tööd, nii et üks neist polnud selles koolis veel üldse töötanud, ja teine polnud selle kooli selles konkreetses klassis töötanud.

      Nii et kumbki nad polnud seda õpetajat varem näinud - see õpetaja alustas tööd ca 5 aastat tagasi.

      Delete
  2. Maria teeb õigesti, et algselt püüab asjad selgeks rääkida ning ei ole tähtis, kas silmast silma või meilitsi. Ema ja isa ongi lapsel olemas selleks, et laps tunneks end turvaliselt kõiges.

    ReplyDelete