"Oh," she said

"Pneumonia? I can have pneumonia without knowing it?"

I grinned and thought to myself, f*ck, Maria, this is like your mother rubbing sports cream on an ankle that was, in fact, broken. (True story, by the way.)

The doctor listened to my chest and explained that there was enough crackling and wheezing in my lungs that at this point, it was hard to tell. I didn't look like I had pneumonia, but I may - or I may be just on my way in, so either way, I left the medical centre with a prescription for antibiotics, steroids and Ventolin.

Steroids, he explained, may have some side effects.

"What kind?" I asked.

They may make me hyperactive, hungry, happy - maybe even very happy - and make it hard to sleep.

I grinned again.

At least I now know for sure that it's not me being some sort of a wuss with this chest cold, and I didn't waltz into a doctor's office with a cold, demanding antibiotics. Three weeks I've lasted, and now I'm on a week-long course of antibiotics to see if this thing clears.

I'd kinda like it to :P

5 comments:

  1. Mum didn't know she had it either, till she landed in hospital.

    ReplyDelete
    Replies
    1. I used to think that people with pneumonia looked like they were drowning in fluid. It did not occur to me that it was possible to walk and talk and do stuff.

      Delete
  2. No mul oli selline juhtum paar aastat tagasi, et tulin reisilt, hakkas külmetus ja rinnus veidi pitsitas... mõtlesin, et ahh, mis seal ikka ega see külmetus nii hull pole ja jätkasin töölkäimist. Kui enesetunne kraadi halvemaks läks tegin kodust tööd... et noh mis seal ikka. No ja nii see külmetus sujus paar nädalat. Siis pidin Eestisse vanaema sünnipäevale minema paariks päevaks ja no enne reisi hakkas jube veidi rohkem nagu nõrkus ja kehv olek. Madal palavik oli ka, aga no köha ega midagi polnud eriti kuskil... või noh, oli vähe. Mõtlesin, et ah, mis seal ikka, elame üle eks. Käime sünnipäeval ära, eks siis pärast ravin.

    No jõudsin siis Eestisse ja perekondlikul kogunemisel arstist tädi arvas, et ma näen ikka eriti kehv ja hädine välja, et äkki uurime üle enne kui Inglismaale tagasi lendan. Järgmine päev selgus, et oli kopsupõletik. Johhaidiii. Mina ikka alati arvasin, et kui kopsupõletik, siis on jube köha ja 40 palavik ja üleüldine maaslamamine... selgub, et tegelt ei ole.

    Since then, kui mul on külmetus on mul "no work" policy. Live and learn. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sama siin. Et esiteks "veider külmetus" kus köha või nohu otseselt ei olnud, vaid oli lihtsalt selline... tuline tunne rinnus, et kraapis justkui. Siis nädala lòpuks hakkas köha ja nohu. Mina mõtlesin, nohjah, bronhiit - enamuse ajast on bronhiidid viiruselised, nii et arsti juurde polnud mõtet minna, sest arst ka ju ütleks, et kaks-kolm nädalat tuleb oodata, et näha, kas ise üle läheb. Antibiootikume bronhiitidega tavaliselt välja ei kirjutata, sest viiruste puhul nad ei tööta niikuinii. Ja siis eile, kui kolm nädalat täis sai, läksin arsti juurde, et tere, ma arvan, et mul on bronhiit. Ja tema kuulas kopse ja ütles, et kopsupõletik on hoopis :P mille peale mina mõtlesin, et wtf, ma arvasin, et kopsupõletikega inimesed näevad välja, nagu nad upuksid. Aga vot, tuleb välja, et saab muudmoodi ka :P Ja et kui ma eelmisel nädalal rääkida ei saanud, siis tuleb välja, et need olid mu "airways collapsing on an exhale", et seepärast ma köhisingi iga kord, kui vähegi häält üritasin teha.

      Learn something every day :D

      Delete